Quantcast
Channel: Astronoomiaminutid
Viewing all articles
Browse latest Browse all 171

Novembritaevas 2022

0
0

Novembrikuu, teise nimega talvekuu, on käes. Kuna reeglina puudub maas veel valge lumi, on pilt sajune, porine, hämar, pilvine ja jahe. Vahel ehk puistab ka lund, kuid reeglina lisab see vaid pori juurde. Kui vahel Päike paistabki, siis eriti see enam ei soojenda. Mõnikord võib november siiski aga olla ka talvist nägu. Just seetõttu ongi november Eesti rahvakalendris ikkagi tuntud kui talvekuu. Kui pikk öö juhtub olema selge, on vähemalt mingi öökülm hommikuks tagatud, kuid külmakraade võib ka palju olla. Meil on aga omas temaatikas vaja just neid selgeid ilmu. Üha madalamat kaart tegev hilissügisene Päike on enamuse kuust Kaalude tähtkujus, 23-ndal liigub Skorpioni tähtkujju, 30-ndal aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembrikuus

Õhtu saabub varakult, surume soni silmile, maski näole ja siirdume tublidele tegudele. Muuhulgas võiks soovitada asuda selget taevast uurima. Kusjuures maski võib selle töö puhul minema visata.

sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Novembrikuu öötaevas võime näha kolme planeeti. Jupiter on paistmas silmapaistvalt heleda tähena õhtupoole ööd Kalade tähtkujus. Kuu on Jupiteri juures ööl vastu 5-ndat novembrit. Jupiteri juurde tuleme edasise jutuga veel tagasi.

Marss on nähtav aga kogu öö Sõnni tähtkujus. Ka Marsil pole heledusest puudu, see on võrreldav öö edenedes kagust tõusva heledaima kinnistähe, Siiriuse omaga. Kuu edenedes muutub Marss üha heledamaks. Kuu külastab Marssi öödel vastu 11-ndat ja 12-ndat novembrit.

Saturn on juba mitmendat kuud näha õhtuti madalas lõuna-edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Vaatlusaeg aegamööda siiski lüheneb ja ka heledus pole just teab kui suur, kuid planeedile tasub siiski pilku heita: heleduse poolest konkureerivaid tähti selles piirkonnas pole. Suunalt lähim, ligikaudu sama heledana paistev täht on Altair Kotka tähtkujus, kuid paikneb Saturnist siiski märksa kõrgemal lõunakaares. Kuu on Saturni lähedal 1. novembri õhtul ning 28. ning 29. õhtul.

Siseplaneete pole tänavu novembrikuus näha.

Tähekell ja täheaeg

1. Tähekell

Varajane õhtutaevas eesotsas tuttava Suvekolmnurgaga (liikmetest kõige heledam Veega ja kõige kõrgemale ulatuv Deeneb asuvad ülal ning kõige enam Maale lähedasem Altair paikneb allpool) on küll teatud määral lääne poole liikunud, kuid siiski võrreldes oktoobriga üpris sarnane ja äratuntav. Ka oranži tooni Arktuurus vajub õhtuti läänes üha madalamale, kuid on veel täiesti olemas.

Edaspidi, pika pimeda õhtu edenedes kerkib üles pea kohale Kassiopeia. See on vahva tähtkuju, viis heledat tähte, paiknevad W-kujuliselt. Eesti rahvaastronoomias on see piirkond tuntud Vändatähtena ja ka Taevaloogana. Kui W-kujutise algusest lugema hakata, on need 5 tähte järgmised: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas, Ruchbah (delta Cas) ja Segin (epsilon Cas).

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Caph Kassiopeiast on aga selle poolest tuntud, et asub taevasfääri nullmeridiaani lähedal, mis läbib taevaekvaatoriga ristudes kevadpunkti. See on punkt, kus asub Päikese keskpunkt kevadise võrdpäevsuse hetkel, märtsikuisel pööripäeval. Siit saab määrata täheaega. Kui kevadpunkt (ja Caph) kulmineeruvad ülemises asendis ehk siis peaaegu otse pea kohal, on täheaeg null; kui aga on alumine kulminatsioon ja Caph asub otse põhjasuunas, oma madalaimas asendis, vastab see täheajale kell 12. Kevadpunkt Kalade tähtkujus on tõusev ja loojuv punkt taevas, kus pealegi ei asu heledat tähte, seega on see otseseks vaatlemiseks kehvake koht.

Tõsi küll, tänavu novembris kõlbab õhtupoole ööd ka kevadpunkti poole vaadata, sest selle koha lähedal asub ei miski muu kui parajasti taeva heledaima tähena paistev Jupiter isiklikult! Kui hakkab hämarduma, „süttib” ida-kagutaevas Jupiter. Sellele vastab täheaja väärtus, mis on mõne tunni võrra enam enam kui 18 tundi. Otse lõunameridiaanile, kõrgeimasse asendisse taevas tõusnud Jupiter osutab kellale 24 ehk siis 0. Kui Jupiter loojub, on sel ajal tähekell kuus.

Jupiteri ei saa aga ikkagi ka tänavu novembris kogu öö kasutada, kuna ta on hommikupoole ööd koos kevadpunktiga loojunud. Pealegi ei jää Jupiter edaspidistel kuudel, pikemas plaanis, kevadpunkti lähistele pidama, vaid liigub sealt eemale. Ometi sobib ehk siiski praegu Jupiteri abil harjutada Kassiopeia tähe Caph abil tähekella kogu öö jooksul vaatama. Selleks tuleb siis vaadata põhjakaarde, Jupiteri puhul vaatame lõunakaarde.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaaniste, Enn Saar, 1990.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaaniste, Enn Saar, 1990.

Fikseerime Caphi ja Põhjanaela. Nüüd kujutame ette ringjoont keskmega Põhjanaela kohal ja näiva raadiusega, milleks on nurkvahemaa Põhjanaela ja Caphi vahel. Need ongi meie tähekella „numbrilaud” ja „osuti”. See kell, muuseas, käib vastupidises suunas harjumuspärasele „kellaosuti liikumise suunale”. Ikka sellepärast, et vaatame põhja poole. Jupiteri jälgimise „kell” lõunasuunal käib aga harjumuspärases suunas. Teema täpsustuseks võib kordamiseks pilgu peale heita ka tänavuse septembrikuu taevaülevaate 1. osale.

Niisiis, kell 0 täheajas asub Caph ülemises kulminatsioonis, Põhjanaelast otse üles; kell 12 aga alumises, asudes otse Põhjanaelast allpool. Põhjanaelast otse läände, vasakule jäämise korral on tähekell 6 ja kui Caph paikneb Põhjanaelast otse paremal pool, siis aga on meie taevakell, tähekell, näitamas 18.

Paneme tähele, et meie taevase tähekella kujuteldava osuti täisring ei ole mitte 12-tunnine, vaid 24-tunnine.

2. Tähekella võrdlus teiste kelladega

Novembrikuus võib öelda, et tähekell näitab kaks kuud peale sügisest pööripäeva nulli neli tundi enne kohalikku keskööd. Kohalik kesköö aga on näiteks Tartus 13 minutit hilisem kui meie tavakellade talvine vööndiaeg. (Vahemärkus. Nagu mäletame, tegime oktoobri lõpus „kangelasteo” ja keerasime vööndiaja järgi suveaja kella näidud viieks kuuks tunni võrra tagasi. Loodan, et me ei unustanud tagurpidi keerata ka nt elektriarvesti näite!) See 13 minutit tuleb siis liita, et saada kohalikust keskmisest ajast vööndiaja kellanäit. Tähekell on 22. novembri paiku siis meie tavakellade näitudest umbes 3 tunni ja kolmveerandi võrra ees. Kuu lõpus on seesama erinevus umbes pool tundi enam, kuu alates aga on see ligikaudu 2 tundi ja 40 minutit.

Otse tähistaevasse meisterdatud tähekella abil, mida just äsja kirjeldasime, saab seega aastaringselt ka ligikaudset tavakellade kellaaega määrata. Täpselt langevad täheaeg ja päikeseajale tuginev kohalik keskmine aeg kokku sügisese pööripäeva aegu, 22. septembril. Kohalik aeg on aga eri asulates erinev. Ka täheaja hetkeväärtus oleneb samamoodi kohast, kus asub vaatleja. Arvestada tuleb vastava asula geograafilise pikkusega. Tartu puhul sai eelmises lõigus näide juba toodud. Kuressaare puhul saame kohalikust keskmisest ajast (see on keskmine kohalik päikeseaeg) talvise vööndiaja kella näidu, kui liidame juurde 30 minutit. Tartu puhul, meenutame, on see liidetav 13 minutit. Ka vööndiaeg tugineb päikeseajale; Eestis on see Ida-Euroopa aeg.

Tähelepanu tuleb veel juhtida sellele, et suveaja kehtimise ajal muutub ka päikeseaja eri variantide kellade näitude erinevus tunni võrra. Kell 0 ehk südaööl kohalikus ajas ja samaaegselt ka täheajas 22. septembril on kell 1.13 suvise vööndiaja järgi Tartus ja kell 1.30 Kuressaares. Vastavalt on ka kohalik keskpäev neis kohtades kell 13.13 ja 13.30. Talveaja jaoks on vaja neist neist näitudest tund maha arvata (näiteks Tartus on kohalik keskmine keskpäev siis kell 12.13 ja kesköö kell 0.13).

Võib esineda ka soov võrrelda täheaega täiendavalt veel tõelise kohaliku päikeseajaga. Kuna selle aja kulg on mõneti ebaühtlane, on vaja arvesse võtta ka tõelise ning keskmise päikeseaja vahelist erinevust, mis on aasta lõikes muutlik (selle nimetus on ajavõrrand). See ei olene vaatleja geograafilisest asukohast. Maksimaalselt ulatub see erinevus umbes veerand tunnini ühele või teisele poole keskmisest kohalikust ajast. Jätame selle praegu ehk lihtsuse huvides mängust välja.

3. Kas veel lihtsamalt ei saa?

Saab küll, kuid eks üldiselt tuleb lihtsus ikka täpsuse arvelt. Aga tõepoolest, kõigile see suur ümberarvutamise maraton väga ei istu. Teeme nüüd veel lihtsamalt ja ligikaudsemalt ega arvesta ka eri kohtades erinevat kohalikku keskmist aega, mida seni korduvalt sai mängu toodud. Oletame ka, et kehtib pidev talvine vööndiaeg. Iga kuuga kasvab täheaja ja vööndiaja ehk päikeseaja erinevus 2 tundi ning 12 kuuga saame ringi täis. Septembrikuu kolmandas dekaadis on need kaks aega umbkaudu samade kellanäitudega. Täheaeg käib aga päikeseajast pideva rütmiga ette. Päikeseaja vahemikust täheaja vahemikuks teisendamise sobiva täpsusega võrdetegur on 1.0027379094. Aastaga koguneb erinevuseks 1 ööpäev, mis on 24 tundi ehk 0 ehk näidud langevad järgneva aasta septembris samal ajal jälle kokku.

Märkida tasub ehk veel, et Suur Vanker ja Kassiopeia on Põhjanaelast umbes sama kaugel, kuid üks ühel, teine teisel pool. Üpris jämedakoelise, kuid siiski mingi hinnangu täheaja kohta saab seega ka Suurt Vankrit, konkreetsemalt kahte esimest ratast Kassiopeia ja Caphi asemel põhjataevas vaadeldes, liites (või lahutades) nii mõõdetud „täheajale” 12 tundi.

Tähtkujud ja tähed novembris

Viskame oma arvukad ja erinevaid aegasid näitavad kellad nüüd üle õla nurka ja hakkame taevasfääri aeglast pöördumist arvestades tähti vaatama. Tähed liiguvad endist viisi ikka idast läände… Kui Kassiopeia on pea kohale jõudnud, jääb Suur Vanker põhjakaarde, Andromeeda ja ruudukujuline Pegasus ning „vesine taevaala”: Kalad, Veevalaja ja Vaal lõunakaarde. Kui Jupiteri Kalades ja ka Saturni Kaljukitse tähtkujus lõuna-edelataevas poleks näha, oleks pilt üsnagi kurb: heledaid päris-tähti suurt nagu polegi. Küll aga kerkib heledaid tähti ülespoole lõunakaarde südaöö paiku ja sealt edasi: tõusevad Taevakuusnurk ja mitmed teised, samuti suhtelised heledad tähed.

Taevakuusnurk ja Betelgeuse koos Marsiga

Taevakuusnurk ja Betelgeuse koos Marsiga

Taevakuusnurga liikmed on järgmised. Kapella Veomehes on üldse kõige põhjapoolsem ja seega kõrgeimalt käiv esimese suurusjärgu täht, olles muidugi ka loojumatu. Polluks Kaksikutes ja Aldebaran Sõnnis on mõlemad K-spekriklassikuuluvad oranzid hiidtähed, kuid teisest peaaegu kaks korda lähemal asuv Polluks on Aldebaraniga võrreldes päris päkapikk ja paistab ka tuhmimana. Prooküon Väikeses Penis esindab päris haruldast täheliiki: allhiide F-spektriklassis, olles seega olemuselt kollakasroheline. Suures Penis asuv tähistaeva heledaim täht Siirius aga on väga hele lihtsal põhjusel: täht asub Maale päris lähedal. Orioni heledaimad esindajad Riigel ning peaaegu kuusnurga keskele jääv seitsmes samaväärse heledusega täht, Betelgeuse, seevastu on Maast kaugel eemal, päris mitmete sadade valgusaastate kaugusel, kuid on samas ülihiiud: Riigel esindab siniseid, Betelgeuse aga punaseid ülihiide, olles ka läbimõõdu osas kõige suuremate tähtede konkurentsis.

Laseme pikal hilissügise ööl edasi hommikusse kulgeda. Heledate tähtedega ja mainitud kuusnurga tähti sisaldavad Orion, Suur ja Väike Peni, Kaksikud ja Sõnn, samuti Veomees on juba läänekaarde vajumas. Kehvasti vaadeldav Vähk paistab aga hea koha peal, kõrgel lõunataevas.

Idataevast on kerkimas uued tähistaeva esindajad Lõvi, Karjane ja tuhmide tähtede „puruga” rikastatud Bereniike Juuksed nende vahel.

Karjase tähtkuju ja sele heledaim täht Arktuurus

Karjase tähtkuju ja selle heledaim täht Arktuurus

Üha kõrgemale tõuseb õhtul loojunud, kuid peale vahepealset puhkust kesköö järel uuesti tõusnud, Eesti taevas teine kahest negatiivset näiva heleduse väärtust omav Arktuurus, asudes Karjase tähtkujus. Kuu teises pooles jõuab see seltskond ilusasti valgenemise ajaks lõunakaarde.

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Muidugi on leitav ka Reeglus Lõvis, mis väga kaugetel aegadel asus sama koha lähedal, kus Päike suvisel pööripäeval.

Idataevast tõuseb pikkamööda ka suuruselt teine tähtkuju taevas, Neitsi. Viimaks hakkame nägema ka Spiikat, Neitsi heledaimat tähte. Spiika ilmub madalas idataevas nähtavale umbes 8-nda novembri paiku. Spiika on heaks näiteks kaksiktähtedest, mille vahekaugus on võrreldav komponentide läbimõõduga.

Neitsi tähtkuju ja selle heledaim täht Spiika

Neitsi tähtkuju ja selle heldaim täht Spiika

Leoniididest

17. novembri ümbruses võib hommikupoole ööd otsida meteoore, nimelt leoniide. See meteoorivool kogus kuulsust oma suure aktiivsusega aastail 1998 ja 1999. Tuli ette isegi üksikuid nii heledaid, et nimetus boliid oli samuti õigustatud. Leoniidide meteoorivool on tuntud kui vool, mis saab iga 33 aasta tagnt eriti efektseks, sest siis jõuab Maa lähikosmosesse Tempel-Tuttle komeedi tuum. Meteooride ja nende voolude uurimine pole just tänuväärt tegevus, sest asjade käigu ette arvutamistel on suur võimalus mitte arvestada „kõrvalisi asjolusid”. Seetõttu ehk ei tasu liiga südamesse võtta mõningaid uurimusi, et edaspidi leoniidid aktiivseks ei muutugi.

Oktoobripühad novembris, muidu ajalugu ka

Nüüd siirdume kalendri-, ja ajalooteemadele; mitte just eriti kaugesse minevikku. Tundub, et tähistaevaga on siin vähe ühist, kuid siiski. Eks ka kalendri kasutamise alged tuginevad ju sellel, mis ülaltpoolt pilvi paistmas on ja on olnud. Varemjuhtunu meenutamine on muidugi üldse kahe otsaga asi. Üks vanasõna ütleb, et kes minevikku ei meenuta, elab tulevikuta. Teine levinud ütlus aga lubab vana asja meenutajail lausa silma peast välja lüüa. Arvestades lähenevaid valimisi, aktiviseeruvad nii ühe kui kindlasti ka teise „koolkonna” esindajad. Arvestades praegust väga tõsist hetkeolukorda Eestis, oleks kindlasti siiski kasulik, kui rahval mälu ikka nullist erinev oleks ja rumalatele mõeldud reklaamplakatitest ning juba ammu pidevaks saanud lausvalede laviinist mööda vaadataks. Vaadata tuleb ikka faktiliselt toimepandud tegude suunas. Vastasel juhul võib tõesti juhtuda, et Eestil ja eestlastel tulevikku enam ei ole.

Asume asja kallale. Kuni 1980-ndate aastate lõpuni, nõukogude okupatsiooni ajal, oli Eestis kõige suurem ametlik riigipüha aastas 7. november. Suisa nii suur, et riigipüha oli isegi järgmine päev, 8. november, mida mõnikord nimetati mitteametlikult ka peaparandamise pühaks… (Oli küll veel teinegi pea sama kange pühadepaar, kus ametlikud riiklikud rituaalid (nt isegi ajalehe Rahva Hääl esikülg), olid peaaegu täpselt samad; nimelt 1. ja 2. mai kui töörahva rahvusvahelise solidaarsuse pühad ning tagatipuks veel ka 9. mai kui võidupüha sinna otsa.) Samas aga nimetati neid novembripäevi kangekaelselt just oktoobripühadeks. Miks siis?

Noh, eks see 7. november oli käsitluses kui „suure, ühtse ja igavese” Euroopa, pardon, Nõukogu Liidule algusepanemise päev, kui Venemaa pealinnas Petrogradis toimus punane riigipööre. See leidis aset 25. oktoobril 1917. See oli sel ajal kehtinud juuliuse, vana kalendri järgi. Vahepeal, 1918. aastal mindi aga Venemaal ja Mandri-Eestis, kus samuti valitses punaseks muutunud vene võim, üle uuele, gregoriuse kalendrile. 2 nädalat jäid üleminekul vahele, 1. veebruari asemel loeti 14. veebruar ja nii edasi. Muuseas, Lääne-Eesti saartel, mis juba enne oktoobripööret olid Saksa vägede poolt vallutatud, võeti siis kohe ka uus kalender kasutusele, seega 1917. aasta sügisel. Ruhnus oli seda tehtud isegi veel 2 aastat varem. Katkenud oli igasugune side saarte ja mandri vahel.

Viimatimainitud asjaolu oli kindlasti üks tähtsatest aspektidest, miks puhkes praktiliselt veel endist viisi sakslaste valitsuse all olevail Saaremaal ja Muhus sõjaline konflikt Eesti oma meeste vahel 1919. aasta veebruaris. Lisaks muidugi ka täielik jäärapäisus, oskamatus ja soovimatus diplomaatiliselt suhelda ning omakasupüüdlikkus mõlema poole vahel. Võib-olla pole see kõigi arvates just objektiivseim hinnang, aga teadaolevalt suurem osa sõjakuritegudest tehti selle konflikti käigus mandrilt saabunud röövsalkade ehk karistussalklaste poolt; karistati rahvast, kes oma teada olid sisuliselt kõige enam vastastunud just Saksa parunitele.

Päris Eesti Vabariik ja terve mõistus jõudsid siin järele alles järgnevatel kuudel. Muuseas, Saaremaa sõjameeste enamus, kaasa arvatud allakirjutanu vanaisa Mihkel, ei osalenud siseriiklikel rumalustel, vaid tegid Vabadussõja päris rinnetel korralikke mehetegusid.

Tuleme tagasi 1917. aastasse. Kalender küll vahetati ära, kuid öö ja päev vaheldusid ikka endist viisi, reaalselt ei jäänud ju midagi vahele. Bolševike režiim, mis oli Mandri-Eestis kehtestatud, jäigi siin truuks päevade reaalsele loendamisele ja kalendri vahetuse kuupäevahüpet ei võetud arvesse: 25. oktoobri uueks nimetuseks oli gregoriuse kalendris, mis meil praegugi kehtib, lihtsalt 7. november. Aga nime poolest oktoobripühadeks jäid need tähtpäevad punase režiimi aegade lõpuni.

Muuseas, nõukaaja lõpupoole ilmunud kalendreid ja punaseid kuupäevi tagantjärele vaadates võib segadust tekitada veel ka 7. oktoober. 1977. aastal võeti N Liidus vastu uus konstitutsioon ja alates 1978. aastast sai see päev, 7. oktoober, samuti riigipühaks. (Varem oli konstitutsiooni päev kui riigipüha 5. detsember).

Nagu näha, on enamus ligi 40 aasta taguseid riigipühi juba ära mainitud. Paneme siis kaks ülejäänut ka kirja: 8. märts kui rahvusvaheline naistepäev ja 1. jaanuar, uusaasta.

See ei puutu küll enam üldse asjasse, kuid kangesti tahaks lisada, et lisaks igapühapäevasele Meelejahutajale rõõmustas Meelejahutaja rahvast ka enamasti siis, kui olid pühad: 1. jaanuaril, 8. märtsil, 2. mail ja 8. novembril. Seevastu 1. mail ja 7. novembril polnud selleks aega, kuna oli alati suure paraadi kohustuslik ülekanne. Meelejahutaja jaoks ei jätkunud miskipärast kunagi raadioaega ka 9. mail ja 7. oktoobril.

Aga jõulupühad?

Kui kord juba oleme veidi ajaloolaste mängumaale tunginud, siis sellesse teemablokki, kuigi see hästi ei taha siia sobida, tuleks vist midagi lisada ka jõulupühadest. Jõulud on ju alati, nagu ka praegu, olnud detsembris. Nõukogude ajal neid muidugi ametlikult ei peetud, üldiselt ei tohtinud neist valjusti rääkidagi, aga vaikselt pidasid paljud neid ikka, kusjuures kommertsivabalt. Siinkohal on aga koos kalendri vahetusega säilinud ka jõulude pidamise kuupäevad. Vana kalendri järgi oli jõulu 1. püha 25. detsembril, sama kuupäev, 25. detsember, tähistab jõule ka uues kalendris.

Siiski, mõneski kohas, sh Venemaal ja mingil määral ka Eestis, pole unustatud ka vana, juuliuse kalendrit. Selle kalendri järgi on jõulud ikka 25. detsembril, kuid uue, meie praeguse ametliku kalendri järgi on see päev hoopüis 7. jaanuaril. Sellest nädal edasi on siis vana kalendri uusaasta. Kui jõulude pidamise järjepidevust oleks soovitud teha nagu tehti oktoobripühade puhul, siis oleks ka meie uues kalendris jõulud jaanuaris, mitte detsembris.

Pikk heietamine sama asja üle pole mõnikord eriti hea jutt.
Kuigi, tuginedes kogemuslikele faktidele, on olemas ka inimesi, kes on võimelised isegi täpselt üht ja sama, kusjuures mitte alati just eriti suure sisuga lauset, järjepanu korrutama suisa kahekohaline arv kordi. Kuidagi tuleks ka siinne kalandritemaatika kokku võtta. Senise loo moraaliks kipub ehk olema arvamine, et vana kalender oli uuest parem ja täpsem. Aga just nii see ei olnud. Nimelt see vana, juuliuse kalender, oli aastasadadega reaalsest aastast üha enam nihkesse läinud. Kalendrireform tõi lihtsalt kalendrikuupäevad tagasi kooskõlla reaalse ajaga. Vana kalendriga pidevalt jätkates jõuaksime millalgi sinna, kus jõulupühi tuleks pidada valgete suveööde aegu, jaanituld tuleks teha aga pikal-pikal talveööl…

Loo lõpetuseks

Muide tänavu, 2022. aastal toimub endiste oktoobripühade aegu vahva astronoomiline sündmus: täielik kuuvarjutus 8. novembril. Eestis pole see siiski paraku nähtav.

Küll see kuupäev 8. november on sedapuhku ikka mainimisväärne! Kuuvarjutusigi on sel kuupäeval varem ette tulnud, nt. 1984. aastal, tõsi küll, siis oli varjutus poolvarjuline ja praktiliselt midagi polnud seega näha. Päris sageli juhtub, et poolvarjulist kuuvarjutust ei loetagi „päris” kuuvarjutuste hulka, sest Kuu pealt vaadates pole Päike siis ju üleni varjutatud.
Kui veel veidi senitoodud kuupäevade klapitamisega mängida, siis tasub meenutada ka eelmise kuu, oktoobrikuu, 25. päeva päikesevarjutust. Varjutusi aga on üldiselt pikkade aegade vältel peetud hirmutekitavaiks taevanähtusteks… Tähekell põhjataevas aga käib kõigest hoolimata üha edasi ja edasi. Aastatuhandete jooksul viib Maa telje pretsessioon selle kella küll paigast ära, kuid lõhkuda ei suuda seda ükski huligaan.

Kuu faasid.

  • Esimene veerand: 1-sel kell 8.37
  • Täiskuu: täiskuu 8-ndal kell 13.02
  • Viimane veerand: 16-ndal kell 15.27
  • Noorkuu: 24-ndal kell 0.57,
  • Esimene veerand: 30-ndal kell 16.36

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.


Viewing all articles
Browse latest Browse all 171

Latest Images